Akwaaba (ehk teretulemast)

Ongi esimene nädal vaikselt  läbi saamas ja selline tunne on, et iga päeva kohta võiksin teha eraldi sissekande.  Sadasin siia sisse sellisel sündmusterohkem ajal – neljapäeval oli Ghana iseseisvuspäev ning laupäeval kohaliku organisatsiooni YPWC programmijuhi Harrisoni pulmad. Nii et kohe alguses ütles Francsis, kes mulle lennujaama väikese hilinemisega vastu tuli, et esimesel nädalal ma tööd ei tee ja Kumasisse läheme alles reede. 

Esimesed päevad olin Francise perekonna juures Accra lähistel Winnebas. Selline äärelinna moodi kohake ookeani ääres. Lisan allpool ka pilte. Francsise perekond koosnes siis tema naisest ja kolmest lapsest. Lisaks elas pere juures veel üks tüdruk, kes majapidamistöödes aitas. Minu olemine tehti nii mugavaks kui võimalik ja vabandati, et reedel lähed alles selle perekonna juurde, kus sa püsivalt elama hakkad. Seal on palju paremad tingimused. Ega ka nendel tingimustel midagi viga ei olnud – mul oli eraldi tuba, WC oli veega (vett pidi küll ise peale kallama) , pesemine käis kopsikutega eraldi pesuruumis. Nii et esimesed päevad veetsin Winnebas, käisin mere ääres, jalutasin küla peal ringi, rääkisin lastega. Parajalt eufooriat tekitas küll, kui ringi jalutasin -  osad lapsed lihtsalt vaatasid, osad tulid ja kallistasid. Kui õhtul väljas raamatut lugesin tiirlesid lapsed mul ümber ringi. Ega nad suurt midagi ei rääkinud, vähemalt ma ei saanud ma väga palju aru. Kuigi riigikeel on inglise keel, siis kohalikud oma vahel räägivad twi keeles. Neljapäeval oli  Ghana iseseisvus päev – vaatasin koos Francise perega telekast paraadi. Ajalooliseks tegi sündmuse asjaolu, et paraadi alguses hakkas vihma ladistama. Ja kohe korralikult ja õhtuni välja. Selline vihmasadu märtsis pidi siin väga ebatavaline olema. Ilm üldiselt on väga kuum, peamiselt päikesepaisteline. 

                                               Ookeani ääres Winnebas

               Winneba main station, kust sai takso või trotroga linna peale. 

Lapsed, kes meeleldi pildi jaoks poseerisid

 

Reedel alustasime  teekonda Kumasisse. Kuigi vahemaa minu arvutuste kohaselt ei peaks väga pikk olema, kulus meil kohale jõudmiseks umbes viis tundi. See tulenes sõiduvahendi olukorrast ja teisalt ka teede olukorrast. Sõitsime meie mõistes marsaga, kus on kohti 16-18 inimesele. Liikuma hakkavad transpordi vahendid enamasti siis, kui kõik kohad täis on. Mingitest väljumise kellaaegadest juttu ei ole. Ega ma transpordi süsteemist hetkel väga aru ei saa, jõlgun lihtsalt kohalikel sabas ja püüan mingit loogikat leida.

Nüüd viimased päevad olen Kumasis olnud – elamistingimused on väga korralikud. Maja kus elan on suur ning elanikke on samuti palju. Eile käisin kohaliku perega Harrisoni pulmas. Me käisime traditsioonilisel kiriklikul laulatusel, hommikul oli ka traditsiooniline Ghana pulm. Peretuttav Paul, kes samuti siin perekonna juures elab, rääkis mulle, et  Ghana pulm on nende mõistes kihlus, kus peig küsib pruudi isalt nõusolekut ja maksab talle kokkulepitud hinna. Aga raha kokkuhoiu mõistes tehakse nii laulatus kui ka siis „kihlus“ samal päeval. Laulatus ise sarnases meie kiriklike laulatusega, ainult, et rohkem inimesi sai sõna, rohkem sagimist oli ja inimesed elasid rohkem kaasa. Peale laulatust tehti pruutpaariga pilti ning kuna pruutpaar eraldi vastuvõttu ei korraldanud jagati kõigile väikestes kilekottides snäkke. 

                                              Pruutpaar

Homme siis kohtun vastabiellunud Harrisoniga, kes tutvustab mulle organisatsiooni ja mu tööülesandeid.