Teine nädal...

Olen aru saanud, et Ghanas käib asjade ajamine natukene aeglasemas  tempos, kui ma muidu harjunud olen. Nii et üritan rahulikult võtta ja asjade tempoga kaasas kulgeda. 

Harrison ei andnud ennast sel nädalal näole, sain temaga aga suhelda telefon teel ning üsna pea hakkan siin tegelema projektiga või uurimusega, mis käsitleb mobiiltelefonide kasutamist noorte seas Ghanas. Lisaks peaksin lähiajal ka koolidesse  õpetaja ametit praktiseerima minema – eelnevalt oli räägitud, et hakkan õpetama inglise keelt, nüüd poetas Harrison jutu sees, et sa võiksid ju IT-d ka õpetada. Ma küll ei ole suur ega väike IT spetsialist aga ma ei kujuta ka veel ette, mida IT siinses mõistes tähendab. 

Olen saanud ka Kumasi linnaga tutvuda, mis on äärmiselt suur. Kumasi on Ashanti piirkonna pealinn. Esimesel päeval siin olles tundus küll, et ma ei hakka sellest liiklemistest siin küll aru saama. Aga lähemal vaatlemisel on süsteem täitsa olemas. Peamiseks transpordivahendiks on trotro-d – meie mõistes marsad.  Trotro kollektiiv koosneb kahes inimesest – juhist ja mate’st. mate on see, kes korjab raha ja karjub kõva häälega kuhu trotro parajasti teel on. Kui kuuled endale sobivad sihtkohta, siis anna aga käega märku ja hüppa peale. Teine liiklemisvahend linnas on taksod – taskosid on kahte tüüpi – sharing ja dropping. Sharing tähendab, et takso korjab peale sinu veel inimesi peale – hind on väiksem. Dropping tähendab, et takso viib sind konkreetselt sulle sobivasse sihtkohta ja sa oled seal peal üksinda. Mul ei ole takso jagamise vastu midagi aga tavaliselt  sõidavad need taksod mingil kindlal marsruudil ja kui sa linnaga väga hästi kursis ei ole, siis sa ei tea kus maha hüpata.   

Kumasi kesklinn on igat pidi rahvast täis. Lisaks tuleb arvestada, et naised kannavad siin peas igasugu imeasju nii, et nende kabariidid on selle võrra suuremad. Nii juhtustki, et kui kesklinnas kõndisin, sain teleka nurgaga vastu pead. Üks kohalik kandis seda peas ja ta ka vist ei osanud arvestada, et see nii palju välja ulatub. Muidugi ta vabandas ja kõik lähedal olevad müüjad ka ahhetasid ja ohhetasid. Haiget ma ei saanud, ehmatasin lihtsalt.  

Üldiselt on inimesed siin kõik äärmiselt toredad, sõbralikud ja abivalmid. Ei ole liialt pealetükkivad. Kui tänaval kõnnid, siis ikka hüütakse järgi ’hey obruni’ (orbuni tähendab valget) aga nad lihtsalt tahavadki sind tervitada ja nad ei mõtle seda kuidagi pidi solvavalt. 

Allpool pilte Kumasi tänavamelust.