Järgmine suurem asi, mis tulemas on, on Global Youth Service Day, mida tähistatakse üle maailma ja ka siin Ghanas. Päeva eesmärk on edendada ja tõsta esile vabatahtliku tööd ja seda just noorte seas. Ka YPWC on sellest päevast juba aastaid osa võtnud, nii ka see aasta. Homme külastame Kumasi lastekodu ja selgitame välja, mis on nende sealsed vajadused, et võiksime seal panustada ning järgmisel nädalal läheme vabatahtlikega sinna ning veedame päeva seal.
Kui rääkida
YPWCst üldiselt, siis ta tegevusvaldkonnad on väga laiad ja olles siin kuu aega
veetnud, tundub mulle, et tegutsetakse rohkem projekti korras. Kui on midagi
suuremat tulemas, siis organiseerutakse. Nii olengi ma siin osa erinevatest
projektidest, mis käimas või käima minemas. Üks osa on sellest ka
mobiiltelefonide uurimus, mille konkreetsem eesmärk on selgitada kuidas
mobiiltelefonide kasutamine aitab kaasa aastatuhande arengueesmärkidele.
Kui mulle
sellest uurimusest räägiti, hakkasin kohe mõtlema, millisteks
lisafunktsioonideks meie oma telefone kasutame: bussipileti ostmine, mobiilne
parkimine, SMSi kaudu saab loa, et metsast kuuske langetada… Siin aga erinevaid
materjale uurides leiab päris palju materjali, kuidas mobiile selleks
kasutatakse, et aastatuhande arengueesmärke saavutada. Näiteks on olemas
selline aplikatsioon, mille nimi on mobiilne ämmaemand (mobile midwife). Selle
aplikatsiooni kaudu saavad siis last ootavad naised informatsiooni raseduse
kulgemise kohta, toitumiseks vajalikku informatsiooni, meeldetuletusi arstile
minekuks. Tundub kuidagi elementaarne, siin aga tundub, et kohati väga vajalik.
Intervjuud
aga ei ole nii rikastavad olnud. Kui internetist tuulates leiab päris palju
edulugusid, siis rääkides inimestega, ei tule ühtegi silmatorkavat lugu esile.
Võib-olla on asi ka selles, et tegemist on linnapiirkonnaga.
Lõppu veel
üks väike näide intervjuust, mis tänaval ühe noorega tegin. Noor härra hüppas
mulle ise ligi, kui nägi, et ma ta sõpradega räägin. Tutvustasin talle, siis mida ma teen ja
küsisin kas ta on ka valmis mu küsimustele vastama.
Intervjuu siis selline:
Mina: So, do
you have a mobile phone?
Tema: No
(mõtlen, et
siis väga palju polegi küsida ju aga uurin miks tal telefoni pole)
Mina: Why
don’t you have a phone?
Tema:
Because it is expensive and I don’t have money. But you have money, you give me
money.
Mina: No, I don’t
have money to give you.
Tema: Yes,
well I don’t have phone. Expensive. You can give me money, I can buy a phone.
Ja ta ise on
seal juures nii rõõmus ja süüdimatu, et ma ei oskagi kuidagi reageerida. Raha ma talle siiski ei andnud. Eelnev näide
on siiski pigem erand.
No comments:
Post a Comment