Ongi käes viimased päevad Kumasis. Esmaspäeval stardin Accra poole ja teisipäeval Eesti poole. Viimase nädala veetsin peamiselt koolides. Viimasel päeval, mil õpetasin rivistati kõik õpilased üles, juhatati nad marsi saatel koolimaja ette ja siis nad kõik koos tänasid mind. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ei läinud sugugi nii nagu ma planeerisin aga hästi läks sellegipoolest. Lihtsalt teistmoodi. Kuna olin siin ajal, mil organisatsioonil ühtegi käimasolevat projekti ei olnud, oli suur osa mu tööst kontoris – kas mingi õppematerjali kokkupanek või projekti kirjutamine või hoopis midagi muud. Alguses oli natukene pettunud selles osas aga samas mõtlesin, et eelkõige olen ma ju siin sellepärast, et teha vabatahtliku tööd kohaliku organisatsiooni jaoks ja kui neil on hetkel abi vaja just kontori poole peal, siis teen seda.  Ja teise poole vabatahtlikust tööst moodustas ikkagi koolides käimine – nii et ei olnud ainult nelja seina vahel istumine.

 Koolides õpetada oli lihtne, osalt sellepärast, et ma olin hoobilt populaarne ja teisalt sellepärast, et õpilased omandasid kõik väga kiiresti. Pigem oli raske leida, mida järgmisena ette võtta. Kõige raskem asi oli kohutav lärm, mis alati tundidele taustaks oli. Ühes koolis näiteks oli teisipäeviti kõrval asuvas kirikus teenistus ja seda viidi läbi tehti nii valjult, et päris raske oli õpilasi kuulda või ise sellest lärmist üle rääkida. Teises koolis jällegi jagasid kaks klassi ühte ruumi – ehk siis ühes ruumis toimus kaks erinevat tundi. Klassid olid omavahel eraldatud kardinaga.  Aga kui lärmi osa välja jätta, oli koolides väga tore.